|
Hoolimata jamaikalaste kaasasündinud tantsuoskusest jätsid valgenahalised, siredasäärelised ja blondid eestlased Jamaicale maha mälestused Eestist kui tugevast tantsumaast.
„Dance and the Child International Conference“
2.- 8. augustini 2009. aastal võõrustas Jamaica pealinn Kingston 11. rahvusvahelise lastetantsu konverentsi „Dance and the Child International Conference“ ligi 1000 delegaati, kellest pooled olid lapsed ja noored.
Aastast 1978 korraldatav konverents toimub iga kolme aasta tagant ning keskendub laste- ja noorte tantsuhariduse teemadele. Eestlased on selle konverentsi „üles leidnud” ja osalenud alates 2006. aastast, nii saime sel aastal teistkordse daCi (dance and the Child) kogemuse. Eesti Kultuurkapitali osalisel toetusel lendas Jamaicale Eestit maailmakaardile kandma 11 tantsuhuvilist maarjamaalast.
Eestlaste delegatsioon
Meie reisiseltskonda kuulusid 6 tantsijat Eesti Tantsuagentuuri Tantsukoolist: Greta Raidma, Liisa Laine, Anne Öösike Niit, Mirjam Luhakooder, Siim Adamson, Ingmar Jõela, nende õpetaja ja koreograaf Elo Unt, projektijuht Jane Miller-Pärnamägi.
Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõud Anu Sööt ja Äli Leijen, kes tegi konverentsil kaks ettekannet.
Tallinna Ülikooli koreograafia osakonna metoodik Eve Noormets.
Ameerikakesksus
Seekordse konverentsi peateema oli „Kultuuriline paindlikkus: tantsivate laste lõputu väljendusrikkus”.
Konverents on alguse saanud Kanadast ja on reeglina väga Ameerika ning Kanada keskne. Mitte tahtes eelistada üht rahvust teisele, on kriitiliste ja tuimade eestlaste jaoks ameeriklaste ülevoolavus siiski liig. Tohutu maailmavalu ja –probleemide lahendamise sooviga, üliemotsionaalsed ja samas ka naiivsed esinemisnumbrid, ettekanded, esitlused panid sageli õlgu kehitama. Väga raske oli tabada töötoa sisu ja otsustada selles osalemise üle, kui pealkirjaks on „My Magical Garden” (Minu maagiline aed) või „Dancers of the Past to Develop Dancers Today” (Tantsijad minevikust arenedes tantsijateks tulevikus) ning stiilimääratluseks ühes samas tunnis nii loov- ja kaasaegne tants kui Merce Cunningham ja Martha Graham. Tegelik sisu oli aga loovtantsulik lähenemine, kus tuli leida enda liikumislahendus looduspiltidele, oma telefoninumbrile või nimele.
Positiivne on see, et teemad keerlevad reeglina loovuse, improvisatsiooni, loomise ümber. Nii on konverents siiski väga heaks täiendus- ning kogemuste saamise kohaks just loov-, vaba-, kaasaegse tantsu ja improvisatsiooni õpetajatele ning rühmadele.
Konverents ka lastele ja noortele
DaCi suurimaks väärtuseks on laste- ja noorte osalusvõimalus. Palju on konverentse, kus täiskasvanud arutlevad laste- ja noorte tantsuhariduse teemadel, oluliselt vähem aga kohti, kus ka lapsed ja noored ise saavad sõna kaasa öelda, ennast näidata, koostöös täiskasvanutega toimetada. Nii on igal daCi-l noortele koostatud oma programm, mis lisaks kõigile mõeldud loengutele ja paneeldiskussioonidele võimaldab saada rohkelt praktilisi kogemusi.
Nii näiteks harjutati nädala jooksul igal päeval 1,5 tundi lõputseremoonia pidustusteks. Selleks jagati kõik noored kuude gruppi: Jamaica, Kuuba, Haiti, Grenada, Barbadose ja Trinidadi omasse. Vastavalt riigile õpiti igas grupis selle maa tantse, mis viimasel päeval trummide saatel ette kanti.
Lisaks oli võimalik oma tantsuoskusi täiendada kohalikus tantsustiilis Dancehall, portugali, brasiilia, aafrika, india, iiri tantsus, joogas, aga ka loov- ja moderntantsus ning nende erinevates mixides.
Etendused ja etendused...
Igale konverentsipäevale oli planeeritud 3 tundi laste- ja noorte etendusi. Etendajateks siis needsamad delegaadid, kes maailma eri otstest kohale sõitnud. Tantsutrupid ja –stuudiod Ameerikast, Kanadast, Austraaliast, Uus-Meremaalt, Arubalt, Saksamaalt, Soomest, muidugi Jamaicalt ja .... Eestist! Kui kogu nädala jooksul nähtu juba üsna kurnavana hakkas mõjuma, lihtsalt sellises koguses tantsu hakkab ka kõige suuremale huvilisele pisut väsitavaks muutuma, toimus viimasel (loe: viimasel) konverentsi päeval viimane, kõige pikem etenduste õhtu (sest kuskile peavad ju kõik need esinejad mahtuma)... Ja juhtumisi oli selle õhtu lõpuosas ka eesti etenduse „Plenty of Reasons to Stay at Home“ („Miljon põhjust kodus olla“) esitamise kord. Kui etteantud etenduste pikkus kõikus 6- 12 minuti vahel, siis eestlased olid võtnud kaasa 30 minutilise lavateose. Lihtsalt kommunikatsioonikanalid Jamaica ja Eesti vahel ei toiminud piisavalt tõhusalt. Nii olid loodud kõik eeldused kesiseks vastuvõtuks. Kuid, eestlaste etenduse lõppedes seisis publik aplodeerides püsti ning noortest tantsijatest olid üleöö saanud kui mitte konverentsi, siis päevakangelased kindlasti! Nii möödus noortel tantsijatel konverentsi viimane, lõputseremoonia päev autogramme jagades ning kiidusõnu vastu võttes. Projektijuht Jane Miller- Pärnamägi ning etenduse koreograaf Elo Unt võtsid vastu festivalikutseid nii Soomest kui Rootsist ja tänusõnu korraldajatelt.
Eksootiline Jamaica
Kindlasti võib panna võrdlusmärgi jamaikalaste ning tantsu vahele. Kus vähegi võimalik, seal kõlab reggae ja kus vähegi võimalik, seal tantsitakse. Tantsib bussijuht, konverentsi vabatahtlik, kokk, veemüüja, toidujagaja jne jne. Jamaica märksõnaks on kindlasti no problem, tundub, et kellelgi ei ole seal kiire, ei oma asjade ajamisega ega turistide teenindamisega. Elu võetakse vabalt ja mõnuga, armastatakse oma maad, rahvast ja kultuuri, mis on segu aafrika juurtest ning legendaarse Bob Marley rastaman`i elustiilist. Igal hetkel ja igas kohas võib tajuda Bob Marley, kui vabaduse eestkõneleja hõngu, teda on piltidel, tänavatel, riietel, bussiootepaviljonidel, kohvikutes ja pubides. Õhus on hõljumas ametlikult keelatud ganja (loe: kanepi) hõng ja muusikakeskustes kõlab Bob Marley „One Love”.
Krokodillid ujuvad jõgedes, pelikanid lendavad mere kohal ning mangod kukuvad puudelt kui küpsed õunad. Hoolimata kogu idüllilisest ümbrusest, 30 kraadisest veest ja õhust, tuleb olla kohalike sõnul ettevaatlik. Mõnusa chilliva elu juurde käib ka vähene töövõimalus (või soov), nii võib Jamaical siiski veel harvaesinev, vales piirkonnas vabalt ringijalutav valgenahaline, üsna kergelt saagiks osutuda. Kindlasti ei tasu aga seetõttu kohalikesse suhtuda eelarvamusega, valdavalt on tegu väga suhtlemisaltide, lihtsate ja sõbralike inimestega, kes ilmtingimata ei jäta sult küsimata, kuidas sulle Jamaica meeldib ja kas sa seda ikka naudid!
Kohtumiseni 2012 Taiwanis
Järgmine konverents toimub taas kord eestlaste jaoks kaugel ja eksootilisel maal, Taiwanis, Taipeis 2012. aasta suvel. Teemaks ”Kultuur. Loovus. Tants”. Kui kõik eelmised konverentsid on otsast-otsani kokku pannud korraldav riik, siis esmakordselt daCi ajaloos teeb seda daCi kolleegium ise. Taiwani hooleks jääb vaid konverentsi korralduslik pool.
DaCi kolleegium koosneb liikmesmaade esindajatest, kelleks Eestist on Jane Miller- Pärnamägi. Jane on ka toimkonna liige, kes paneb kokku täiskasvanute programmi.
Kõigil, kes soovivad konverentsil teha ettekannet, loeng- demonstratsiooni, viia läbi töötuba või meistriklassi, on selleks võimalus. Saadame Eesti tantsuõpetajatele edasist infot daCi tegemistest ning 2012. aasta konverentsile registreerumise tähtaegadest ning tingimustest.
Samuti on võimalus konverentsil osaleda oma tantsustuudio, -grupi või õpilastega, kui osututakse daCi laste- ja noorte programmi toimkonna poolt valituks. Selleks tuleb tähtajaks saata video ja kirjeldus etendusest ning esitajatest.
Ja loomulikult saab konverentsil osaleda delegaadina, kuulates, vaadates, kogedes.
Eesti Tantsupedagoogide Liit
Sügisel, oktoobris-novembris 2009 on plaanis kokku kutsuda eesti tantsuõpetajad, et taasluua Eesti Tantsupedagoogide Liit. Võimalik, et koos sellega või selle juurde asutatakse ka Eesti daCi organisatsioon. Tegevusvaldkonnad oleksid mõlemal väga sarnased. Seniks, kuni info tantsuõpetajate postkastideni jõuab, võib lisa küsida daCi Eesti kontaktisikult Jane Miller- Pärnamägilt, allakirjutanult või klikata daCi Internationali peagi uuenevale kodulehele www.daci.org
Anu Sööt
TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia loovtantsu õppejõud
Konverentsi kodulehekülg: http://www.dacija2009.com/
|
